Aastaid tagasi kutsuti mind Bangladeshi filmfestivalile. Ausalt öeldes ei olnud mul eriti isu minna. Tundus kuidagi kauge ja hirmuäratav. No mida asja, mõtlesin ma, on sinna otsida. Samas on Bangladesh on bengalite riik, bengalite hulgast pärineb suuri luuletajaid. Näiteks Tagore. Uurisin veel välja, et Bangla Desh tähendab bangla keeles bangla riiki. Ja selle riigi pealinnaks on Dhaka. Pärast pikki kõhklusi ma siiski läksin.
Kuigi ma olin sündinud Nõukogude Liidus ja näinud nii mõndagi, varjutas Bangladeshis nähtu kõik. Bangladeshis elab 150 miljonit inimest kuue Eesti suurusel maa-alal – meid on oma maal vaid 1,5 miljonit -, millest suurem osa on savi ja elamiseks ei kõlba. Enamik rahvast on kogunenud hiiglaslikesse linnadesse Brahmaputra jõe äärde. Linnade täpsemat elanikearvu ei tea keegi. Aga kui sa küsid, oletatakse, et ju elab Monglas 20 miljonit ja Khulnas? Ehk on seal ka 20 miljonit inimest. Üle pole bengaleid võimalik lugeda, aga kindel on see, et iga aastaga sünnib neid umbes viis miljonit juurde. Varsti peavad nad üksteise kukile ronima, et oma maale ära ei mahtuda.
Nende inimeste põhilisteks kaaslasteks on nälg, ääretu vaesus harimatus, haigused ja islam, mis kohati võtab äärmusliku kuju. Umbes kümme miljonit usuhullu keeravad paar korda aastas Dhaka elu pea peale. Elu jäetakse seisma ja tänavatel hukkub sadu inimesi. Habemetega vanamehed nõuavad Allahi nimel neid ja teisi asju. Tavalised moslemid, lihtsad bengalid poevad siis oma ubrikutesse peitu ja ootavad. Kuni habemikel tuju paremaks läheb.
Dhakas olles tundus, et enamik bengaleid üritab end ära toita rikšajuhina. Neid on Dhakas kolmsada tuhat. Rikšajuhid on väiksed ja väsinud, aga kaks saja viiekümne kilost turisti sõidutavad nad silmagi pilgutamata teise linna otsa. Sest süüa on vaja. Take a seat, sir!
Kui rikšat ei jaksa osta, tuleb kerjata. Või röövida või jõkke hüpata – Brahmaputra voolab läbi Dhaka –, sinna läheb kogu solk. Kord aastas ujutavad jõed kogu maa üle ja umbes miljon inimest upub. Samas on jõed ainuke viis ringiliikumiseks, sest teid enamasti ei ole. Keskmisse laeva mahub viissada inimest: nelisada kolmandasse klassi, teise klassi sada ja esimesse klassi kakskümmend. Ruumi on aga kõigile klassidele võrdselt.
1928. aastal ehitatud kollane Rocket Steamer, millega ma sõitsin Dhakast ookeani lähedale Khulnasse, jäi õnneks vee peale. Kuid igal aastal läheb mitu tükki põhja koos kõigi oma klassidega. Khulna haiseb samamoodi kui Dhaka, kuid on veel vaesem. Teel hotelli näitas giid mulle Khulna litsimaja, kus meremehed käivad viie dollari eest nikkumas, ja rääkis Bangladeshi ja Pakistani vahelisest sõjast, kus möödaminnes tapeti seitse miljonit bengalit. Ma jõudsin hotelli, tegin teleka lahti ja …
… telekas näitas imeilusat lugu pruudist ja peigmehest ja suurest õnneliku lõpuga armastusest (Bangladeshis valib ema pojale naise. Armastus on keelatud!) Oli uhkeid autosid ja India diskot, elevante ja rikkaid printse, ilusaid inimesi ja tantsu ja laulu ja … Siis ma sain aru, miks bengal, olgu ta või vaesemast vaesem, ostab endale igal juhul televiisori. Sest vaid seal on elu!
Ja mis ma öelda tahtsin? Eestis toimub igasugu asju. Vanglad on täis, neid tekib aina juurde. Narkomaanid ja alkohoolikud on siin ja seal. Eestlased ja venelased kaklevad, tööpuudus tapab, riik sipleb kriisis, kuid riigivalitsejad teenivad miljoneid või varastavad, nii et neid tuleb hakata enne vangi panema, kui nad tööle jõuavadki. Külad surevad välja. Valge mees on meil kuningas nagu Bangladeshiski – musti mõnitatakse ja antakse peksa. Ma teen teleka lahti ja…
… meie teater mängib ikka ja jälle „Onu Vanjat“! Juba sada aastat järjest, laskmata end elust häirida.
RSS Feed
Facebook